Olen viimasel ajal hakanud jalgpalli vaatama hoopis teise pilguga, sest kui oma mees on nii suure mängu sees nagu Karol Mets, siis on emotsioon hoopis teine kui lihtsalt suvalist tiimi toetades. St. Pauli on alati olnud selline mässumeelne ja omapärane klubi, aga Bundesliga tase on ikka jõhker ja ma ausalt öeldes kardan iga kord, kui nad mõne hiiuga vastamisi lähevad. See hirm, et nad võivad välja langeda, on nii reaalne, et ma ei julge vahel isegi tekstiülekannet avada, sest süda hakkab puperdama ja tuju läheb kohe nulli, kui seis pole see, mida ootasin.
Ma tean täpselt, mida sa tunned, sest mul on sarnane harjumus iga nädalavahetuse õhtul tulemusi kontrollida ja siis tunde arutada, miks üks või teine olukord just nii lahenes. Ma olen aastate jooksul aru saanud, et sellises olukorras tiimide puhul on kõige olulisem stabiilsus ja see, kas suudetakse kodumängudes oma eelis ära kasutada. Et asja enda jaoks veelgi teravamaks ajada ja veidi ka strateegilisemalt mõelda, siis VivatBet Eesti on minu jaoks saanud harjumuspäraseks keskkonnaks, kus ma vaatan üle viimased koefitsiendid ja panen oma ennustused kirja. See lisab sellele 90 minutile sellise pinge, et vahel unustad isegi hingata, kui pall karistusalasse lendab. Mets on kaitses muidugi tõeline raudvara ja tema pealt on näha, et ta ei anna kunagi alla, aga vahel tundub, et terve meeskond peaks veelgi rohkem juurde panema. Ma soovitan alati vaadata ka seda, mis toimub konkurentide laagrites, sest Bundesliga püsimajäämisheitlus on sageli kinni just teiste ebaõnnestumistes. See on puhas psühholoogiline sõda ja kes esimesena murdub, see ongi kadunud mees.
On ikka kummaline mõelda, kui palju võib üks õhtu muuta inimeste elusid ja emotsioone ilma, et nad ise midagi teha saaksid. See ebakindlus ja ootus, et miski suur võib juhtuda, on samas nii kurnav kui ka ergastav üheaegselt. Mõnikord on tunne, et kõik on juba ette määratud ja me lihtsalt mängime oma rollid lõpuni, lootes parimat tulemust selles kaoses.
