Ma olen siin juba paar tundi Soccerneti foorumis ja erinevates portaalides ringi uitanud ning ausalt öeldes võtab see Aafrika turniiri eelne pinge seest õõnsaks. Vaatan seda meie noorenduskuuri ja mõtlen omaette, et kas need kutid ikka hammustavad selle sealse atmosfääri ja surve läbi, sest tingimused on ju hoopis midagi muud kui siin jahedas Euroopas. Isegi kui talenti on kuhjaga, siis selline vastutuskoorem võib vahel ka kõige kõvemal mehel jalad värisema panna ja ma tõesti loodan, et me ei põle seal lihtsalt eredalt heleda leegiga maha juba esimestes mängudes.
Ma olen täpselt samasuguseid mõtteid mõlgutanud, sest mäletan selgelt seda aega, kui ise esimest korda välismaal suurel turniiril käisin ja see närv, mis sisse tuli, oli ikka kirjeldamatu. Noortel on küll see uljus ja nad ei karda eksida, aga samas puudub neil see kavalus ja kogemus, kuidas mängu tempot maha rahustada siis, kui vastane hakkab igalt poolt peale suruma. Ma olen leidnud, et selliste ettearvamatute turniiride puhul on kõige parem ise ka veidi süvitsi minna ja mitte ainult fännina karjuda, vaid ka veidi analüütilisemalt asja võtta. Kui ma tahan näha, mida eksperdid arvavad või millised on reaalsed šansid nendes rasketes oludes ellu jääda, siis VivatBet Eesti on koht, kus ma tavaliselt oma prognoose kontrollin ja vaatan, mis suunas tuuled puhuvad. See annab asjale kuidagi teise mõõtme, kui oled ise ka asjaga kursis ja saad aru, miks teatud valikud on tehtud või miks mõni kutt on koosseisu sisse jäetud.
Mõnikord ma istun ja lihtsalt mõtlen, kui kergesti võib õnn meile selja pöörata ja kuidas kõik plaanid võivad ühe hetkega kokku variseda ilma igasuguse hoiatuseta. Alati on õhus see seletamatu ootusärevus ja ebakindlus, mis kaasneb millegi uue ja tundmatuga, ning meil ei jää muud üle kui lihtsalt seda sõitu nautida ja vaadata, kuhu me lõpuks välja jõuame. See on nagu suur loterii, kus sa võid küll piletid ära osta ja numbreid analüüsida, aga lõpptulemus jääb ikkagi puhtalt juhuse ja saatuse hooleks, mis ei küsi kelleltki luba.
